Valmistage ette oma pisarakanalid, sest järgnev materjal muugib rõõmupisarad valla.

Ja hoiatus suvehoolikutele – need pildid panevad teid max suve järgi igatsema.

Lõpuks on meie ees üks kaua valminud kaunike ehk kuidas me Sandri ja Sandraga hästi vara hommikul mööda põlde ja raba jalutasime. Ja üleüldse said kõik pildid raskelt läbi immutatud helluses ja armastusest. Lausa raske hakkab neid pilte vaadates – tahaks kohe kedagi ka ise kallistada. Igatahes mõtlesin kaua aega, et mida ma siis oskaksin nii täiuslike inimeste ja nii südanlõhestavalt idüllilise hommiku kohta veel juurde öelda. Kõik oli nii täiuslik, et pildid peaksid rääkima ise enda eest. Aga siiski siiski… Lugu järgmine: Ärkasin siis kell 5 hommikul, jõin ühe ergutava kuuma kakao, mässisin end sooja pesu, kampsuni ja hästi pika pusa sisse (sest tegelikult ei olnud nii soe kui piltidelt tunduda võib) ning mõni hetk hiljem sõitsimegi koos uduilusaid kohti otsima. Huuh, veel oli hämar ja õhus oli nii palju värskust ning puhtust. Isegi autos istudes ja sõites oli kuulda seda vaikust ja rahu. Hommikud on ikka nii ilusad. Üsna peagi peatusime imelise maastikuga põlluveerel ja nautisime seda kohta seal kuniks viimane uduvoor otsustas meie meeldivast seltskonnast lahkuda. Ja ma pean kindlasti ära mainima, et seltskond oli meeldiv ja äärmiselt äge. Nad isegi väga palju ei vaidelnud vastu kui ma panin nad maha märja muru peale istuma või palusin hästi viisakalt hästi pika ja märja muru vahele jooksma minna. Igast pildikillust on näha kui väga need kaks noort üksteisele on loodud. Nii nauditav fotorännak oli Sandri ja Sandraga! Armastus on ilus! 

Meie puhul oli tegemist paariga, kes enne Kerli juurde minemist polnud kordagi käinud ühelgi paaripildistamisel. Vähe sellest, et meestele see pildistamine nagunii eriti mokkamööda pole, siis tuleb tunnistada, et endalgi naisterahvana oli väike hirm sees – mida selga panna, kindlasti ei tahaks neid juustuseid paaripilte ning üleüldse ei olnud õrna aimu ka, mis ja kuidas olema peaks. Üht ma siiski teadsin, et soovin hommikuse uduga pilte, aga ega seda keegi garanteerida ei saanud.

Siinkohal vihje ka naistele – pärast nädalatepikkust rääkimist pildistamise teemal võitis argument ”Aga Antti(Sandri üks parimaid sõpru) käis ka enda pruudiga sama fotograafi juures pildistamas ja jäi ellu!” Sain oma jaatava vastuse ning võtsin Kerliga ühendust. Järgmine suur paanika oli ca 2 nädalat enne pildistamist, et mida panna selga. Selles osas rahustan ka kõiki endasuguseid, et võta kaasa ca 3-4 outfitti ning Kerli annab sealjuures kenasti nõu, mis kokku sobib ja mida kanda.

Kui suur päev kätte jõudis, oli pabin suur, aga tuli välja, et polnud absoluutselt põhjust! Nimelt minu kõige suuremaks hirmuks oli see, et äkki pole fotograafiga klappi või et ei oska kuidagi seal kaamera ees olla. See minu arvates on Kerliga päris võimatu, sest ta ise on nii tšill ja tore inimene, kellel on nii palju ideid ja kogemusi, et kõik mu hirmud olid asjata. Pildid tulid välja imeilusad, purustasime sotsiaalmeedias isiklikke rekordeid ja kõik õnnelikud.. Mida veel elult tahta?

PS! Kui mees peale pildistamist autosse istub ja ütleb, et ”Kui tulevikus pildistama, siis ainult Kerli juurde!”, siis see näitab nii mõndagi!

Uute kohtumisteni! 🙂

Sandra
Sandra