Merike ja Derek pole just tavaline paar. Isegi oma pulmapäeval suudavad nad vaid iseendaks teha ja fotograafi nutma panna (loe: rõõmupisaraid valama). Minu juurde ei satu just tihti noorpaarid, keda saan päris oma lemmik põldudel ja naabrite heinte vahel pildistada. Siinkohal kniks Arnole ja Sirjele, keda ikka ja jälle tülitan ja neid omakorda oma ämblikuvõrkude pärast muretsema panen. Aga kogu see kius lõpeb aastavahetusel ühe maitsva koogikesega kui ma muudmoodi abiks ei ole saanud olla 🙂 Nii siis seekordki. Kui Merike ja Derek minu juurde jõudsid, mainiti kohe, et kindlasti on nemad ka heinahargi inimesed ja lähme ikka lehmakookide vahele ka. Mis siis, et samade riietega tuleb nädal hiljem tseremoonia läbi viia. Ma lihtsalt imetlen selliseid inimesi, kes on valmis igale poole minema, aga peaasi, et ägedad pildid saab. Kardan, et vaikselt hakkan sellega isegi ära harjuma, hihi. Ma mäletan seda õhtut Soomaa looduse keskel nii hästi. Sääski väga polnud, oli parajalt soe ilm klassikalise Eesti päikeseloojanguga… mis on reeglina lihtsalt võrratu! Ja loomulikult palju lollitamist ja naeru. Kõige tähtsam oli lihtsalt käsi kindlalt hoida, et naer ei väristaks liialt kaamerat. See õhtu oli lihtsalt KIFT!

Suur aitäh fotode eest! Sirvisime neid naerupahvakute ja heldimuspisarate (viimast tegin loomulikult pigem mina) saatel! Teel peatunud kohalik autojuht kuulus loomulikult lemmik-fotolisandite hulka.

Pruut
Pruut
Merike