Alo & Karin 15.09.2018
Mida lähemale jõudis 15. september, seda suurem närv mul sisse tuli, sest ilmateade oli juba mitu päeva kiusanud oma vihmaennustusega. Tõsimeeli arvasin veel eelmine õhtu, et kallabki hommikust õhtuni ja see oleks olnud minu elu jooksul esimene vihmane pulm. Kui aga pruudiga telefoni teel veel eelmine päev tiba juttu ajasime, puges minusse seletamatu rahutunne sisse ja teadvustasin endale, et isegi vihmaga võib selle paariga kõik ainult suurepäraselt minna. Siis aga… hommik oli vihmata ja Karini päikesetants ilmselgelt töötas! Ja kuidas veel! Kõik töötas! 🙂 Ma olin näiteks pikemat aega silma peal hoidnud ühel imelisel kasemetsal ja kui me läbi võpsiku metsa alla saime, olin sellest vaatepildist lihtsalt lummatud. See oli kasetukk, mis ei tundu isegi ühe Eesti keskmise fotograafi jaoks lihtsalt ilus, vaid pigem muinasjutt! (Ps. Ja see oli nii absurdselt ilus, et maha unustatud lillekimp tuli alles poole tunni pärast meelde) Peigemehe arvates aga tehakse pulmapilte ikka ühe korraliku männimetsa all, seega kiikasime veel sinna ja tänna ning Karin sai peale visata oma imelise ema õmmeldud keebi, mis veelgi enam mulle üht ilusat muinasjuttu meenutas. Kogu päev tõepoolest lendas nii loomulikult ja nauditavalt ning oli täis nii mõningaidki üllatusi. Miks just üllatusi? Sest nii kui tseremoonia lõppes ja Aleksandri pubis lauda istuti, hakkas vihma väljas kallama. See idülliline muinasjutt muutus ülikiirelt üheks rajuks pubi pulmaks. Ja laval astus üles ka taaskohtumiseks Bedwetters, mis pani rokkima nii noored kui vanad. Ja no mis siin salata… Karini ja Alo pulm oli niivõrv vinge, et fototöötlust tehes taasavastasin enda jaoks täitsa uue muusikažanri. Seega killuke teist on nüüd minuga ja ma täiega naudin! Aitäh, et usaldasite mind oma ainulaadset päeva jäädvustama. Palju armastust!